DISTANTSÕPE KIPUB KODUÕPPEGA SASSI MINEMA

DISTANTSÕPE KIPUB KODUÕPPEGA SASSI MINEMA

Viimasel paaril aastal valitsenud pandeemia on mõjutanud kõiki eluvaldkondi, sealhulgas haridust. Vajadus uute lahenduste järele ning sellest tingitud õppevormid ei ole jätnud külmaks ministeeriumit, koole ega lastevanemaid. Ühes uute õppevormidega on tekkinud ka terminoloogiline segadus, mis tekitab probleeme juurde. 

Koduõpe ei ole distantsõpe!

Terminite ristkasutusel on mõnel juhul üsna suur mõju. Seda eriti juhul, kui räägime koduõppest ja distantsõppest, kus viimast võetakse esimese pähe. Võrdusmärki nende kahe vahele siiski tõmmata ei saa.

Distantsõpe on õppevorm, kus õppijad ja õpetajad on füüsiliselt üksteisest eraldatud, kuid õppe korralduse ja õpilaste juhendamise eest vastutab endiselt kool. Koduõppe puhul, mis toimub lapsevanema soovil, jääb õppe korraldamise eest vastutavaks lapsevanem. Õppetöö toimub kodus ning koolil pole muud kohustust, kui kontrollida õpilase õppeedukust vähemalt kaks korda aastas.

Koduõppele on Eestis võimalik õpilasi määrata kahel alusel. Esiteks tervislikel põhjustel. See puudutab õpilasi, kellel on koolis käimine raske haiguse või puude tõttu häiritud. Niisugusel juhul vastutab õppe korraldamise eest kool. Teine võimalus on jääda koduõppele lapsevanema soovil. Sel juhul on kogu vastutus õppe korraldamise eest lapsevanemal.

Kus tekib probleem?

Lapsevanemate jaoks ei ole see erisus alati selge. Olukorras, kus koolid liikusid distantsõppelt tagasi kontaktõppesse, soovis osa lastevanemaid viiruse vältimiseks oma lapsed koju jätta. Selleks võimalusi otsides taotleti koduõpet lapsevanema soovil. 

Lapsevanema taotlusel koduõppel olevate laste arv suurenes aasta-aastalt juba enne pandeemiat, kuid on hüppeliselt kasvanud just viimasel paaril õppeaastal. See oli üks põhjus, miks haridus- ja teadusministeerium soovis koduõppega seotud tahke lähemalt uurida. Civitta Eesti laiapõhjalise uuringu tulemusel töötati välja soovitused koduõpet käsitleva seadusandluse täiendamiseks.

Uuringust ilmnes, et mitmed vanemad, kes taotlesid koduõpet viiruseleviku tõttu, ootasid, et laps osaleb jätkuvalt klassi õppetegevuses, aga teeb seda kodust nagu distantsõppe ajal. Praegune koduõppe määrus ja rahastusskeem on aga kujundatud eeldusel, et vanema valitud koduõppe puhul on koolil vaid suunav ja kontrolliv roll. Selle pakkumiseks annab riik koolipidajatele toetust, mis katab aastas 26 töötundi. Seega paneb korraldus, kus õpetajate panus koduõppes on suurem, koolidele enneolematu koormuse ja surve, mille jaoks neil koolipidaja lisatoeta ressursse ei jätku.

Miks siis koolid oodatust suurema rolli võtavad? Kuna „koroonaõpilaste“ puhul on tegemist pigem õpilastega, kes olukorra normaliseerumisel võiksid võimalikult varakult tagasi klassiruumi naasta, on koolidel mure, et õpilastel tekib vastasel juhul sisse oluline õpilünk, mida õpetajad ise hiljem täitma peavad. Seega ollakse olukorras, kus kool tuleb lapsevanemale vastu ja kinnitab koduõppe taotluse, korraldades samal ajal neile õpilastele sisuliselt eraldi õpet.

Mida teha?

Kõige tähtsam on hoida koolid ohutult avatuna ja tagada turvaline kontaktõpe ka viiruseleviku tingimustes, et vanemad ei peaks üldse lapse koduõppele jätmist kaaluma. Kui aga vanem seda siiski taotleb, peab kool kriitiliselt hindama, kas pere on oma võimalusi õppe korraldamiseks ja juhendamiseks teadlikult kaalunud. Koolil on võimalus ja vastutus koduõppe avaldusest keelduda, kui õppenõukogu leiab, et lapsevanem ei ole võimeline oma lapsele kodustes tingimustes piisavalt kvaliteetset haridust tagama.

Soovitame igal koolil töötada välja oma kord, milles sätestatakse kooli tingimused koduõppele määramiseks ning selged koduõppest keeldumise alused. Koolide toetamiseks soovitasime haridus- ja teadusministeeriumil töötada välja koduõppel oleva õpilase õpetamist ning hindamist toetavad tugimaterjalid, mida kõik koolid saaksid vajadusel kasutusele võtta. Sealhulgas nt põhjalikud juhendid koduõppe korraldamise ning sellega kaasnevate kohustuste ja vastutuse kohta (sh soovitused individuaalse õppekava koostamiseks). 

Edukaks koduõppeks on oluline, et nii kool kui ka lapsevanem teaksid oma kohustusi ning jõuaksid omavahelise mõistmise ja kokkulepeteni.

 

Reet Marii Rokk 
CIVITTA avaliku sektori ja hindamise valdkonna projektijuht
[email protected]

JAGA ARTIKLIT