Eesti naised ühiskonda juhtimas: järjekindluse ja väikeste sammudega lotovõiduni

EESTI NAISED ÜHISKONDA JUHTIMAS: JÄRJEKINDLUSE JA VÄIKESTE SAMMUDEGA LOTOVÕIDUNI

52, 28, 40, 41, 31, 9. See ei ole viimase lotoloosimise võidunumbrite kombinatsioon, vaid ilmestab naiste positsiooni Eesti ühiskonnas. 52,4% kõigist Eestis elavatest inimestest on naised, kokku 698 381 naist. Kuigi kogu rahvastikus on naisi enam kui pool, näeme ühiskonna juhtpositsioonidel naisi endiselt harva. Äsja töö lõpetanud Riigikogu XIV koosseisu kuulus 28 naist, Kaja Kallase teise valitsuse liikmetest kuus, ehk 40% ministreist olid naised. Kõigi Eesti keskastme- ja tippjuhtide hulgas on naisi 41%, kuid see osakaal on märgatavalt väiksem, kui jätame kõrvale avaliku sektori või vaatleme vaid tippjuhte. Börsiettevõtete juhtide hulgas on naisi pisut alla kolmandiku (31%), nende nõukogu liikmeist aga alla kümnendiku.

Mõnda aega oli Eesti ainus riik maailmas, mida juhtisid naissoost peaminister ja president. Täna peaministriametit pidav ja üsna kindlalt ka järgmise valitsuse moodustav Kaja Kallas on oma julgete ja selgete sõnumitega Ukraina sõja teemal pälvinud ohtralt rahvusvahelist tähelepanu ja tunnustust. Ka teistes valdkondades kuuleme üha sagedamini naissoost tippjuhtidest – Kai Realo, Ruth Oltjer, Kristel Kruustükk, Kristi Liiva on vaid mõned nimed, kes laiemale avalikkusele ilmselt enam tutvustamist ei vaja. Tugevate naisjuhtide esilekerkimine mõjub kaheti: ühelt poolt kummutab ühiskonnas levinud hoiakut, justkui naised juhtima ei sobiks, teisalt uinutab tähelepanu tekitades tunde, et naisi on riigi ja ettevõtete juhtimise juures juba küllalt.

Eestis elanike hoiakud pigem soosivad soolist võrdsust, kuid arenemisruumi on veel palju 

Kuigi iseloomustame Eestit sageli väikse, paindliku ja progressiivsena, on meil levinud üllatavalt traditsioonilised hoiakud naiste ja meeste rollide osas. Näiteks usuvad Eesti elanikud enam, kui keskmine OECD riikides elav inimene, et naised langetavad meestest tõenäolisemalt otsuseid emotsioonide põhjal ning nende olulisim roll on seotud hooldus- ja majapidamistöödega [1]. See ei ole kuigivõrd soodne pinnas naiste eneseteostuse tähtsustamiseks ning juhtide ja otsustajate hulga jõudmise toetamiseks. 

Hea võimaluse jälgida, millised on Eesti elanike hoiakud naiste ja meeste rollide kohta ühiskonnas üldiselt ning naiste poliitikas osalemise ning juhtivatel kohtadel töötamise kohta kitsamalt, annab iga nelja aasta tagant toimuv soolise võrdõiguslikkuse monitooring. Kuna monitooringut on korraldatud juba 2003. aastast ning paljusid küsimusi on hoitud muutumatuna, võimaldab see seirata, kas ja mil moel on hoiakud 20 aasta vältel muutunud. 

Rõõmustamiseks on põhjust, sest eestimaalaste hinnangud soolise võrdsuse ja võrdse kohtlemise olulisusele on kahe aastakümne vältel kasvanud. Värskeima, 2021. aastal läbi viidud monitooringu [2] alusel usub suurem osa Eesti elanikest, et ühiskond, kus naised ja mehed on võrdsed, on hea ühiskond ning selline hoiak on valdav juba üle 10 aasta. Positiivne meelestatus on oluline ressurss, millele ehitada ühiskond, mille kõik liikmed tunnevad ennast väärtustatuna ning kus inimestele on tagatud võrdsed võimalused.

Üldisest soolist võrdsust soosivast hoiakust hoolimata on kohti, kus inimeste uskumustes on võrdsema ja avatuma ühiskonna saavutamiseks veel arenguruumi. Näiteks arvab viiendik inimestest (sh veerand kõigist meestest), et mehed ei võida soolisest võrdõiguslikkusest ning kolmandik Eesti elanikest kannab traditsioonilisi soorolle pidades mehi pere peamiseks leivateenijaks. 

Eesti inimesed usuvad, et naiste osalemine poliitikas on oluline erinevate huvide paremaks esindamiseks, kuid soolist tasakaalu poliitikas ei tähtsusta

Tendents, kus üldine hinnang on võrdsust soosiv, kuid konkreetsemates küsimustes ollakse kahtlevamad või suisa konservatiivsed, valitseb ka vaadetes, mis puudutavad naiste osalemist poliitikas ning asutuste ja ettevõtete juhtimises. Värskeima monitooringu järgi usub valdav osa (pea 80%) Eesti elanikest, et erinevate huvide paremaks esindamiseks on naiste osalemine poliitikas oluline. Tulemus on püsinud sarnane juba üle kümne aasta. Head meelt teeb, et võrreldes varasemate monitooringutega on inimeste veendumus tugevnenud – neid, kes väitega täielikult nõustuvad, on nii naiste kui meeste hulgas eelnevatest aastatest tunduvalt rohkem (2016. aastal arvas nii 24% meestest ja 30% naistest, 2021. aastal aga 33% meestest ja 48% naistest). Seda hoiakut kinnitavad ka värsked Riigikogu valimised, mille tulemusel said naised pea kolmandiku mandaatidest ning valijad andsid peaminister Kaja Kallasele tugeva mandaadi ka uue valitsuse moodustamiseks.

Kuigi naiste osalemist peetakse oluliseks, tähtsustab soolist tasakaalu [3] Riigikogus, valitsuses, kohalike omavalitsuste volikogudes ja Euroopa Parlamendi saadikute hulgas vaid kolmandik Eesti inimestest. Umbes veerand kõigist meestest leiavad, et soolist tasakaalu ei ole vaja (naistest arvab nii kümnendik või pisut vähem) ning pool inimestest on seisukohal, et küsimus soolisest tasakaalust on ebaoluline. Kuigi inimeste hoiak tundub üsna soosiv, on see püsinud pea muutumatuna juba 20 aastat – ka 2003. aastal läbi viidud esimeses soolise võrdõiguslikkuse monitooringus hindas kolmandik vastajaist, et naisi võiks Riigikogus olla enam, pea kolmandik arvas sama valitsuse liikmete kohta ning, nagu tänagi, pidasid pooled vastajad küsimust ebaoluliseks. Seejuures oli vahepealsetel aastatel neid, kes naiste osaluse küsimust tähtsusetuks pidasid, vähem. 

Valupunkte, mis soolise tasakaalu ning erinevate huvide parema esindatuse saavutamist tõkestavad, on veelgi. Näiteks leiab pea veerand meestest ja viiendik naistest, et naistel pole piisavalt teadmisi ja oskusi poliitikas vastutavatel kohtadel olemiseks ning kolmandik elanikest usuvad, et naised on vastutavatest ametikohtadest vähem huvitatud, kui mehed. 

Tippjuhtide sugu keskmise Eesti inimese jaoks tähtsust ei oma 

Kuigi uuringud ja teiste riikide kogemus kinnitavad, et ettevõtted ja organisatsioonid, mille juhtkond on sooliselt tasakaalus on edukamad, uuenduslikumad ning parema töökeskkonnaga, ei ole Eesti inimesed selles veendunud. Seda, kas ja kui palju naisi on era- ja avaliku sektori tippjuhtide seas, peetakse üsna ebaoluliseks küsimuseks ning levinud on konservatiivsed hoiakud.

Vaid veidi üle neljandiku kõigist Eesti elanikest peavad soolist tasakaalu riigiasutuste ja eraettevõtete tippjuhtkonnas oluliseks ning pisut enam kui kolmandik meestest ja pooled naistest leiavad, et ettevõtetele oleks kasulik, kui juhtivatel kohtadel oleks praegusest rohkem naisi. Märkimist väärib, et meeste seisukoht on viie aasta jooksul muutunud negatiivsemaks – 2016. aastal pidas naiste kaasamist juhtkonda ettevõtetele kasulikuks 43% meestest, 2021. aastal vaid 36%. Murelikuks teeb, et 40% kõigist meestest ja viiendik naistest on vastupidisel seisukohal ega pea naiste osalemist ettevõtte juhtimisel kasulikuks. Põhjust rõõmustamiseks ei anna seegi, et veel täna leiavad 27% kõigist Eesti meestest ja naistest, et mehed on naistest paremad juhid [4].

Hoolimata Eesti elanike üldiselt üsna leigest suhtumisest, on ettevõtted hakanud tajuma, et suurem mitmekesisus juhtkondades on sotsiaalselt jätkusuutlik ning ka äriliselt kasulik ning asunud otsima võimalusi mitmekesisuse ja naiste osaluse edendamiseks. Täna on Eestis kogemustepagas veel üsna õhuke ja killustatud, kuid häid näiteid erinevate organisatsioonide pingutustest, mida eeskujuks tuua ja millest õppida, tekib üha rohkem.

Uue põlvkonna hoiakud on egalitaarsemad

Monitooringu tulemused on järjepidevalt näidanud, et  Eesti naised pooldavad soolist võrdsust meestest enam ning näevad selles kasu nii endale kui ühiskonnale laiemalt. Erandiks pole ka küsimused naistest poliitikas ning naiste hoiakud on läbivalt toetavamad nii soolise tasakaalu, naiste osaluse kui selle suurendamise osas. Kui läbi aastate on soolise võrdõiguslikkuse monitooringutes silma paistnud erinevused Eesti vene- ja eestikeelse rahvastiku vahel – vene emakeelega inimesed on pea kõigis küsimustes olnud eestlastest traditsioonilisemate vaadetega – siis tänaseks on need erinevused naiste poliitikas osalemist puudutavates küsimustes praktiliselt kadunud. 

Optimismiks annab põhjust see, et kõige nooremad küsitletud, so 15-24 aastased inimesed pooldavad tugevamalt naiste osalemist poliitikas ja ettevõtete juhtimises, peavad soolist tasakaalu sagedamini oluliseks küsimuseks, näevad vajadust naiste osakaalu tõstmiseks juhtide ja poliitikute hulgas ning on ka ise aktiivsemalt valimistel naissoost kandidaatide poolt hääletanud.  

Lähitulevikus naistest poliitikas või asutuste ja ettevõtete tippjuhtkonnas enam mööda vaadata ei saa

Monitooringu tulemused näitavad, et Eesti inimeste hoiakud muutuvad visalt ning sellises tempos jõuame soolise tasakaaluni alles mitme aastakümne pärast põlvkondade vahetudes. Sooline ebavõrdsus, nagu igasugune ebavõrdsus, on ühiskonnale kallis, sest iganenud soorollid pärsivad inimressursi tõhusat kasutamist, ei soodusta innovatsiooni ning väljendub poliitikates, teenustes ja toodetes, mis ei võta arvesse kõigi elanike vajadusi ja olukorda [5]. 

Täna ei ole Eestis veel valmisolekut naiste osakaalu poliitikas või tippjuhtide hulgas jõuliste meetoditega suurendada. Monitooringu tulemused näitavad, et kõige enam nähakse naiste poliitikas osalemise suurendamisel rolli valijatel, naistel endil ning erakondadel. Ka need vastajad, kelle hinnangul on riigil olemas hoovad ja kohustus naiste osaluse suurendamist toetada, leiavad, et seda peaks tegema ennekõike pehmete meetoditega – mentorluse, koolituste, meelitamise ja motiveerimisega. Tugevamaid meetodeid, nt sookvootide kehtestamist Riigikogule ja valitsusele, pooldavad noored, 15-24 aastased eestimaalased. 

Õnneks on lootust, et põlvkonnavahetusele lisaks aitab inimeste hoiakuid, justkui naised ei sobi või ei soovi poliitikasse või teistele juhtivatele kohtadele, kummutada see, kui näeme tugevaid naissoost juhte ja poliitikuid tegutsemas. Värsked Riigikogu valimiste tulemused näitavad, et mandaadi saanud naiste osakaal kasvas võrreldes 2019. aasta valimistega marginaalselt vaid kahe mandaadi võrra [6], kuid valimised võitis ülekaalukalt Kaja Kallase juhitud Reformierakond. Esimesed valimisjärgsed märgid näitavad, et oodata võib soolise võrdsuse ja võrdse kohtlemise osas soodsalt meelestatud valitsuskoalitsiooni. Võib loota, et ka sel korral lähtutakse valitsuse moodustamisel soolise võrdsuse põhimõttest ning näeme vähemalt 6-7 naissoost ministriga valitsust. Ehk normaliseerib mitmes järjestikune sooliselt tasakaalus valitsus naisi ühiskonna juhtpositsioonidel ning loodetavasti kandub see mõju üle ka riigiasutuste ja eraettevõtete tippjuhtide valikusse. 

Tänavusi Riigikogu valimisi ilmestab ka see, et üha valjemini kostsid üleskutsed anda valimistel hääl naissoost kandidaadile ning asjaolu, et Kaja Kallas ise kogus enim hääli, kui ükski teine poliitik, olgu mees või naine, Eestis varem kogunud. Loodetavasti kuulavad erakonnad valijate tellimust ning seavad järgmistel valimistel oma nimekirjades üles rohkem naisi ning asetavad naised ka nimekirjades kohtadele, mis neile mandaati võimaldaks. Või veelgi parem – miks mitte võtta kinni Sotsiaaldemokraatide ammusest üleskutsest ning kootsada nn triibulised valimisnimekirjad.

Tõuke selleks, et asutuste ja ettevõtete juhtkonnas oleks sooline tasakaal, annavad ka Euroopa Liidu nõuded, mis panevad rõhku võrdsete võimaluste ja sotsiaalse jätkusuutlikkuse tagamisele. Näiteks võeti 2022. aasta lõpus vastu börsiettevõtete juhtkondade soolise tasakaalu direktiiv ja äriühingute kestlikkusaruandluse direktiiv, mis mõlemad jõustuvad 2026. aastaks. Kui esimene neist puudutab Eestis vaid 12 ettevõtet, siis teine oluliselt suuremat osa suurettevõtteist ning mõlemad nõuavad, et äriühingud hakkaksid senisest enam pöörama tähelepanu ja tegema jõupingutusi selleks, et nende juhtkondades ja nõukogude liikmete hulgas valitseks sooline tasakaal. 

Mida toob tulevik? Usun, et võime olla mõõdukalt optimistlikud. Väikeste sammude haaval on Eesti inimeste hoiakud muutunud naiste ühiskondliku positsiooni osas soosivamaks, uus põlvkond on tänastest keskealistest ja vanematest inimestest oluliselt egalitaarsemate vaadetega, tõenäoliselt ootab meid ees neli aastat naissoost peaministri juhitud sooliselt tasakaalus valitsust ning Euroopa Liit oma suundumuste ja nõuetega sunnib enam pöörama tähelepanu sellele, et naised oleks võrdselt kaasatud asutuste ja ettevõtete juhtimisse. Kõik need tegurid kokku on loodetavasti piisavad näitamaks, et sageli hooletult visatav hüüdlause „Naine roolis, auto kraavis!“ ei pea paika ning järgmise või ülejärgmise soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemusi analüüsides võime rõõmustada suurte edusammude ja, miks mitte, ühiskondliku lotovõidu üle. 

Helen Biin
Soolise võrdsuse ja võrdse kohtlemise ekspert
[email protected]
Civitta Eesti AS

Tegemist on soolise võrdõiguslikkuse monitooringu tulemusi tutvustava artiklitesarja kolmanda artikliga. Artikli pikema versiooni ja teised kaks artiklit on leitavad Võrdsuskeskus lehelt. Monitooringu läbiviimist ning seda tutvustavate artiklite kirjutamist on rahastatud Norra Toetused 2014– 2021 projektist „Soolise võrdõiguslikkuse virtuaalse kompetentsikeskuse loomine”. 

[1] OECD (2022) The Economic Case for More Gender Equality in Estonia. Paris: OECD Publishing
[2]  Hämmal, J., Meiorg, M. ja Varblane, A. (2022) Soolise võrdõiguslikkuse monitooring 2021.Lõpparuanne. Tallinn: Kantar Emor
[3] Sooline tasakaal on olukord, kus nii naisi kui mehi on vähemalt 40%.
[4] Nende osakaal, kes peavad mehi naistest paremateks juhtideks, on siiski 2009. aastast jõudsalt langenud – siis arvas, et mehed on paremad juhid 43% vastanuist.
[5] Põhjaliku analüüsi sellest, kui palju on Eesti majandusel võita soolõhede vähendamisest, tegi hiljuti OECD (vt. OECD (2022) The Economic Case for More Gender Equality in Estonia. Paris: OECD Publishing).
[6] See, et Riigikogusse pääseb iga korraga paar naist rohkem, on kindlasti põhjus rõõmustamiseks. Siiski tuleb tõdeda, et samas tempos liikudes, st iga nelja aasta tagant 2-3 mandaati rohkem, jõuame soolise tasakaaluni alles umbes 20 aasta pärast.


 

JAGA ARTIKLIT