Olin Tartu Ülikooli karjäärimessil ringi juba kõigele peale teinud ja tahtsin koju minna, aga jalad viisid mind poolkogemata hoopis CIVITTA stendi juurde. "Okei," mõtlesin, "viisakas oleks nad nüüd ära kuulata, kui ma juba ise siia tulin". Lõbusas tujus tulevased kolleegid rääkisid põgusalt ära, et mis värk on ja siis lasid mul oma meili kirja panna, et praktikavõimaluste kohta uudiseid saada. Ja see pastakas, mis nad mulle selleks andsid!!! CIVITTA helesinine pastakas on vaieldamatult kõige mõnusam pastakas, mida ma kunagi käes olen hoidnud.
Üks motivatsioonikiri, üks intervjuu ja üks proovitöö hiljem ja olingi praktikal. Mõtlesin: "Äge küll, aga kas ma nüüd selle pulli kõrvalt ikka oma bakaõpingud ka ära lõpetan?" (olin viimasel semestril ning maadlesin bakatöö ja viimaste eksamitega). „Pole probleemi!“, ütlesid ülemused CIVITTAs ja lubasid mul oma praktikaplaani ajaliselt enda äranägemise järgi üles ehitada selliselt, et kooli lõpetamine grammigi ei kannataks. Etteruttavalt võin öelda, et sain baka väga väärikalt lõpetatud ja seejärel leidsin CIVITTAs töötades ka aega, et tiheda konkursiga magistrisse kandideerida (ja ka sisse saada). Juba sai ka ülemustega plaan paika pandud, kuidas magistriõpingud osakoormusega tööga sobituma hakkavad! Õpingud on siin au sees!
Aga mis siin siis toimuma hakkas? Ütleme nii, et tühja passima ma ei pidanud: esimene praktikapäev ja sain kohe hakata tööle suure rahvusvahelise projekti kallal. Üks rahvusvaheline ettevõtete konsortsium arendab tehislikku pankreast ja meie asi oli aidata neil uurida turu hetkeolukorda ja anda nõu turule sisenemiseks. Esimese asjana tuli endale üsna nullist selgeks teha, et mis asi 1. tüüpi diabeet üldse on ja kuidas seda kontrolli all hoitakse – pole veel bakat lõpetanudki ja juba on teadustööde lugemise oskusest kõvasti abi! Kui juba teema enam-vähem selge oli, siis hakkasin tasapisi juba ise sisu tootma: strateegilised SWOT- ja PESTLE-analüüsid (mis on palju põnevamad kui koolis, sest nüüd sa ju üritad PÄRISELT mingist keerulisest valdkonnast aru saada), patsiendi vajaduste kaardistamine (sealhulgas rahvusvaheliste arstide ja meditsiiniekspertidega intervjuude korraldamine), väärtusahela analüüs ja nii edasi.
Valdav osa praktikast läkski selle ühe „diabeediprojekti“ alla (minu panus oli projekti lõpuks ~130 tundi), aga selle kõrvalt sai veel nii mõnegi väiksema projektiga tegeleda. Töökorraldus CIVITTAs võimaldas mul näha ja proovida erinevaid asju, aga sain ka ettekujutuse sellest, kuidas üks suur projekt tervikuna algusest lõpuni edeneb. Töö praktika ajal oli nii põnev ja kolleegid juba nii omad joped, et ei saanud arugi, kui ühel päeval olin juba töölepinguga tööl.
Peale „diabeediprojekti“ olen töö raames saanud põhjalikult uurida tänapäeva IKT-ettevõtete võrguteenuste kohta; viinud end kurssi ehitussektori hingeeluga; teinud undercover-tööd, et kliendi konkurentide hinnapoliitikat paljastada; viinud iseseisvalt läbi intervjuusid nii avaliku kui ka erasektori inimestega ja oi kuidas ma olen siinoldud ajaga õppinud paremini infot edastama, aega planeerima ja suhtlema – ja seda kõike ainult kolme-nelja kuuga! Seejuures olen saanud kõike teha niimoodi, et vastutust pakutakse, mitte ei suruta peale. Asja teeb lihtsamaks seegi, et sõbralik nõu ja tugi on igas asendis ainult küsimuse kaugusel.
Miks ma seda räägin? Sest ma tahan öelda, et CIVITTAS on mine-pekki-kui-põnev! Kui sa oled uudishimulik, sulle meeldib uusi asju tundma õppida ja ennast proovile panna, siis tunned end siin nagu kodus!