KLIIMAMÕJU KOMPENSEERIMISE VÕIMALUSED JA RISKID

Kliimamuutuse mõju tagajärjed on jõudnud viimastel aastatel ka Euroopasse üleujutuste, kuumade suvekuude ja soojade talvede näol, mistõttu on viimane hetk sellega tegelema hakata. Nii on riiklikel, kui ka erasektori organisatsioonidel ambitsioonikas siht oma tegevustest põhjustatud kliimamõju oluliselt vähendada. Suuresti tuleb see kohustus EL-i Roheleppest, mille raames on Euroopa võtnud eesmärgiks olla kliimaneutraalne aastaks 2050. 

Kliimamõju otseseks vähendamiseks on mitmeid meetodeid, kuid need võivad olla aeganõudvad ning kallid, mistõttu mõtlevad nii mitmedki organisatsioonid mõju kompenseerimisele. Kompenseerimise mõte seisneb selles, et kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendatakse või eemaldatakse kusagil mujal. Kliimamõju kompenseerimine (ehk kõnekeeles ka süsiniku kompenseerimine) võib kõlada ahvatleva võimalusena, kuidas ettevõtted saavad paista kliimaneutraalsemana ilma oma tegelikult tekkivate emissioonide vähendamiseta. Kuid kui midagi kõlab liiga hästi, et tõsi olla, siis see kipub ka nii olema. 

Süsiniku kompenseerimine on langenud teadlaste, kestlikkuse ekspertide ning teiste huvigruppide kriitika alla ning tihtipeale õigustatult – seda peetakse üheks peamiseks rohepesu vahendiks. Esmalt seisneb oht selles, et enda tegevuse mõju tegelikult ei vähendata ehk kliimamõju põhjustatakse edasi vanaviisi. Kõigepealt peaksid ettevõtted otseselt vähendama oma tegevuste kliimamõju. Kui olete ettevõttena teinud kõik, mis võimalik, et vähendada heitkoguseid oma tegevustes, ainult siis on põhjendatud kaaluda süsiniku kompenseerimist. Sellest ajendatult toome välja mõningad põhimõtted, mida silmas pidada, et teha õige ja tark valik. 
 

Mis on süsiniku kompenseerimine (nn carbon offset)?

Süsiniku kompenseerimist saab defineerida kui kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist või eemaldamist eesmärgiga kompenseerida ettevõtte, organisatsiooni või üksikisiku heitkoguseid.

• Vähendamise hulka kuuluvad tegevused, mis pärsivad heidete tekkimist, nagu näiteks investeerimine taastuvasse energiasse või looduskaitsesse. 

• Eemaldamise projektid hõlmavad endas süsiniku sidumist atmosfäärist. Puude istutamine on näide eemaldamistegevusest, sest puud seovad endasse õhust süsinikku. Kasutades uuemaid tehnoloogilisi vahendeid nagu süsiniku otsene õhust püüdmine ja salvestamine (Direct Air Capture – DAC; Carbon capture and storage - CCS) on samuti võimalik vähendada süsiniku kogust atmosfääris. 

Kompenseerimise loogika seisneb selles, et kui enda kasvuhoonegaaside heidet ei ole võimalik vähendada ega ära hoida, siis selle kliimamõju tasakaalustatakse läbi kellegi teise tegevuse kusagil mujal. Üheks levinud näiteks on lendude kompenseerimine. Kuna lennukite heitkoguseid on keeruline otseselt vähendada, siis leidub turul arvukalt lennureisidega põhjustatud kasvuhoonegaaside heite kompenseerimise pakkujaid. Teades, kui palju CO2ekv tekib ühe lennu jooksul, on võimalik välja arvutada kui palju peaks vastav kompenseerimisprojekt CO2 atmosfäärist eemaldama või heitmeid vähendama.

Kompenseerimise projekte verifitseerivad ning nendega seostuvaid krediite müüvad erinevad kompenseerimisprogrammid. Programmide vastutus on teha kindlaks projektide õigsus ja kvaliteedi kriteeriumite täitmine. Kuna kvaliteedikriteeriumid ei ole ühtselt reguleeritud, siis saavad programmid suuresti ise otsustada, mida nad hindavad. Mõningad tuntumad programmid on nt Gold Standard, Clean Development Mechanism (ÜRO kompenseerimise programm) ja Myclimate. 
 

Missugune peaks olema kvaliteetne süsiniku kompenseerimise projekt?

Kompenseerimisprojektide kvaliteedi tagamiseks on välja töötatud viis peamist kriteeriumit. Kompenseerimisprojekti tegevus peab olema täiendav, korrektselt hinnatud, püsiv, eksklusiivne ning see ei tohi olla seotud muude keskkonnaalaste ega sotsiaalsete kahjudega.

 

 

Täiendav

Täiendavaks peetakse projekti, kui selle tegevust poleks läbiviidud ilma kompenseerimisturuta. See tähendab, et projekti tegevus ei ole täiendav kui: 

• projektitegevuse on nõutud seadusega või on tööstuses tavaks
• projekt on majanduslikult tasuv ilma kompenseerimisturu tuluta

Näiteks nii mitmeski riigis on taastuvaenergia tootmisjaamade rajamine juba seadusega nõutud või tavaks, seega ei vastaks see täiendavuse kriteeriumile. Täiendavus on üks tähtsamaid kriteeriumeid, mis tuleb tagada. Vastasel korral kaotaks kogu kompenseerimine oma mõtte.

Mitte ülehinnatud

Korrektse heitkoguste taseme hindamisel on suurimaks ohuks ülehindamine. Kui projekti heitkoguste lähtetasemeks määratakse liiga kõrge tase, siis eksitakse projekti panuse hindamisel kliimamõju vähendamisse ehk projekti mõju on ülehinnatud. 

Kuigi levinum on ülehindamise oht, siis vähendamise projektide puhul võib esineda ka tegeliku heitkoguse alahindamist. Tulemus on sama – projekti panus on väiksem kui algselt arvestatud. Kompenseerimise müüjatel on majanduslikult kasulikum tugineda optimistlikumatele eeldustele, mis hiljem siiski ei pruugi paika pidada. Korrektne hindamine on tugevalt seotud ka järgmise kvaliteedikriteeriumi, püsivusega.

Heitkoguste taseme ebaõige hindamise kohta on mitmeid näiteid, sh ka suurte programmide kompenseerimisprojektide puhul. Näiteks, on leitud, et Clean Development Mechanism’i metaani püüdmise projektid vähendasid metaani heidet vaid 35% planeeritust (vaata lisaks SIIT).

Püsiv

Koos täiendavusega on ka püsivus üks võtmesambaid kvaliteetse kompenseerimiskrediidi hindamisel. Seotud süsinik peaks olema püsiv, sest heitkogused, mida kompenseeritakse on atmosfääris püsivad. Kuna CO2 püsib atmosfääris sajandeid kuni tuhandeid aastaid, siis peaks ka kompenseerimisprojektid tagama sama pika eemaldamise kestuse. Kui kliimamõju arvutatakse kokku CO2-ekvivalentides, siis see tavaliselt väljendab mõju 100 aasta perspektiivis. Seega peaks ka kompenseerimine süsinikku siduma vähemalt 100 aastaks, et matemaatika klapiks. 

Püsivuse kriteeriumi täitmine on kõige keerulisem biomassi projektide puhul (nt metsade istutamine või kaitsmine, põllumajandus jne), sest nende puhul on tagasipööramise oht kõige suurem. Tagasipööramine tähendab siin kompenseerimisprojekti tegevuse käigus tahtmatu emissiooni ilmnemist, mis on põhjustatud kas looduse või inimeste poolt. Näiteks puudeistutamise projekti korral võib aset leida erakorraline tagasipööramine metsapõlengu tõttu. Metsapõlengu korral paiskub seotud süsinik tagasi atmosfääri, seega püsivat sidumist ei toimunud. Püsivuse kriteeriumi täitmine võib sattuda ohtu ka mitte nii erakorraliste sündmuste tõttu – näiteks kui süsiniku mulda sidumist suurendav praktika lakkab või kui puitu ei kasutata pika elueaga toodete valmistamiseks, vaid hoopis põletatakse. Riski vähendamiseks kasutatakse kompenseerimisprojektides erinevaid kaitsemehhanisme, näiteks täiendavad puhveralad. Kriitikud ütlevad, et puhveralad suudavad maandada peamiselt erakorralisi riske, mille juhtumise tõenäosus on väike (nt metsapõleng), ei suuda aga piisavalt maandada muid püsivuse kriteeriumi täitmise riske reaalses elus. 

Eksklusiivne

Tagamaks eksklusiivsust, tuleb kindlaks teha, et süsiniku kompenseerimise käigus müüdud krediidil on unikaalne ID number, mis eemaldatakse müügist, kui selle numbriga krediit on soetatud. Nimelt on oht kui sama krediidiga arvestavad mitmed osapooled. Eksklusiivsusega eksimise oht on tuntumate kompenseerimisprogrammide puhul vähe tõenäoline, kuid seoses turu kasvamisega tasub olla ettevaatlik.

Ei ole seotud keskkonnaalaste ega sotsiaalsete kahjudega

Kuigi kompenseerimisturg keskendub otsesele kliimamõjule, siis tuleb meeles pidada ka teisi keskkonnaalaseid ning sotsiaalseid faktoreid, nagu vee kvaliteet, liigirikkus, kohalike elanike elamistingimused, töökohad jne. 

Nii mitmedki projektid on hakanud pakkuma lisaks kliimamõju vähendamisele ka teisi keskkonnaalalisi ning sotsiaalseid hüvesid, mille hulka võib näiteks kuuluda:

• töövõimaluste pakkumine
• õhu või vee kvaliteedi parandamine
• liigirikkuse parandamine
• tervishoiule juurdepääsu parandamine
   

Mis on kompenseerimise ohud?

Kompenseerimisprojektide puhul on ohukohti mitmeid ning seetõttu tuleb olla kriitiline. Ka kvaliteedikriteeriumite hindamise puhul esineb palju subjektiivsust ning enamik projektidest ei suuda siiski kinni pidada kõigist viiest kvaliteedikriteeriumist. See peab paika isegi mitmete verifitseeritud projektide puhul, mis tuleneb sellest, et puudub ühtne metoodika projektide hindamisel. Kompenseerimisturul pakutavate projektide kvaliteediga seotud riskide tõttu on mitmed organisatsioonid avalikult kinnitanud, et nemad ei kompenseeri oma kliimamõju, vaid vähendavad seda läbi otseste tegevuste. Näiteks Science Based Targets initsiatiiv (SBTi), millega ettevõtted saavad liituda, et verifitseerida oma kliimalubadused, lubab kompenseerimisprojekte kasutada ainult pärast seda, kui ettevõtte on enda emissioone vähendatud 90-95%. SBTi-ga liitunud ettevõtete hulka kuuluvad näiteks energiaettevõte Orsted, pakendite tootja Tetra Pak, toidu ja tarbekaupade müüja Orkla ja paljud teised.

Kompenseerimisturg on keeruline ning pakutavatest võimalustest arusaamine nõuab häid teadmisi ja süvenemist. Otsuste tegemisel on tähtis keskenduda konkreetsele projektile ja programmile ning kriitiliselt hinnata nende vastavust toodud kvaliteedipunktidele. Vale otsuse tegemine võib lõppeda rohepesu süüdistusega. Näiteks, 2022. aasta mais kaevati Hollandi lennufirma, KLM kohtusse rohepesu süüdistusega (loe lisaks SIIT).
 

---

 

Lihtsana näiv lahendus ei pruugi olla parim lahendus

Kuigi puude istutamise projektid on kliimamõju kompenseerimise kvaliteeti silmas pidades riskantsed, on nad ühed levinumad projektitüübid, mida programmid pakuvad. Selle jaoks, et kompenseerida kõik maailma kasvuhoonegaaside emissioonid, mis ühe aasta jooksul tekivad, oleks puude istutamiseks vaja ligikaudu 1,6 miljardit hektarit maad. See on 700 korda rohkem maad kui praegune Eesti metsade pindala,  sarnane pindala on kogu maailma põllumaadel (1,5 miljardit ha) ning kogu Ameerika Ühendriikide ja Kanada pindala kokku (1,9 miljardit ha). Juba ainuüksi maaressursi piiratuse tõttu on selge, et puude istutamine ei lahenda probleemi. 

Joonis 1. Puude istutamiseks kuluva maa-ala suurus võrreldes Ameerika Ühendriikide ning Kanada pindalaga, kogu maailma põllumaa pindalaga ning Eesti metsaaladega. 

 

 

---

 

Mida toob tulevik kompenseerimisturule?

Tänaseni on kompenseerimist valdavalt kasutatud kui lihtsat, odavat ja kiiret viisi, et vähendada ettevõtte, organisatsiooni või isiku kliimamõju ilma, et peaks enda tegevustes suuri muutusi teostama. Turul on laialdaselt müügil odavaid, kuid madala kvaliteediga kompenseerimisprojekte. Nende kõrvale on tekkimas ka kallimaid ja kvaliteetsemaid projekte, mille nõudlus on suurem kui praegune pakkumine (nt tehnoloogiliste vahenditega süsiniku  õhust püüdmine ja salvestamine). Avalik kriitika pakutavate madala kvaliteediga kompenseerimisprojektide osas on kasvanud nii avaliku kui  erasektori organisatsioonide poolt. Selge on see, et madala kvaliteediga kompenseerimisest on vähe kasu kliimamõjude vähendamisel. Tõenäoliselt seisab kompenseerimispakkumiste turul ning ka kompenseerimise kasutamisel lähiaastatel ees reeglite korrastamine, millega madala kvaliteediga projektid jäävad kõrvale. Ettevõtte vaatest tähendab see riski, et kui minna madala kvaliteediga kompenseerimise teed, võib sattuda rohepesu süüdistuste alla.

Ilmselt on tulevikus turul saadavatest kvaliteetsetest projektidest enamik süsiniku eemaldamise projektid (mitte vähendamine). Ka üks paljulubavamaid tehnoloogiaid, süsiniku otsene õhust püüdmine ja salvestamine, kogub järjest enam populaarsust. Koos selle uudse tehnoloogiaga peab kaasas käima ka pikaajaline säilitus või sidumine pikaajalistesse toodetesse. Täna tähendab see tüüpiliselt CO2 matmist 100-1000 meetrite sügavusele maa alla. Säilitamiseks ei sobi kõik geograafilised asukohad, seega sobivate asukohtade leidmine on siin võtmeküsimus. Euroopa Liit soovib vabatahtliku süsinikuturu kvaliteedireegleid täpsustada ja ühtlustada, mis võib tähendada, et osad täna pakutavatest lahendustest ei pruugi tingimustele vastata.  Kompenseerimise ostjale võib see tähendada halba valgusesse sattumist, sest võib ilmneda, et tema valitud lahenduse kvaliteet on halb. Kompenseerimisturg on kiiresti arenemas, kuid mis suunas see täpsemalt liigub, ilmneb järgnevate aastate jooksul. 

Kompenseerimisturul navigeerimisel tekkivate küsimuste puhul on CIVITTA valmis Teid abistama. 

Veeli Oeselg
Partner
[email protected]

 

---

Viited

Allen, M., Axelsson, M., Caldecott, B., Hale, T., Hepburn, C., Hickey, C., Mitchell-Larson, E., Malhi, Y., Otto, F., Seddon, N., Smith, S., The Oxford Principles for Net Zero Aligned Carbon Offsetting, 2020, https://www.smithschool.ox.ac.uk/sites/default/files/2022-01/Oxford-Offsetting-Principles-2020.pdf 

Buis, A., The Atmosphere: Getting a Handle on Carbon Dioxide, 2022, https://climate.nasa.gov/news/2915/the-atmosphere-getting-a-handle-on-carbon-dioxide/#:~:text=Carbon%20dioxide%20is%20a%20different,between%20300%20to%201%2C000%20years. 

BloombergNEF, Carbon Offset Prices Could Increase Fifty-Fold by 2050, 2022, https://about.bnef.com/blog/carbon-offset-prices-could-increase-fifty-fold-by-2050/ 

Carbon Offset Guide, SEI, GHG management institute, https://www.offsetguide.org/understanding-carbon-offsets/what-is-a-carbon-offset/ 

EDF, ENGIE, Trends in the Voluntary Carbon Markets: Where We Are and What’s Next, 2021, https://www.edf.org/sites/default/files/documents/trends-voluntary-carbon-markets_1.pdf

Kocik, J., Green marketing or green­washing? How airlines communicate their sustainability efforts, 2022, https://oncarbon.app/articles/green-marketing-greenwashing

Oxfam, Tightening the Net, 2021, https://oxfamilibrary.openrepository.com/bitstream/handle/10546/621205/bp-net-zero-land-food-equity-030821-en.pdf 

Trexler, M., Is Carbon Neutrality Dead?, 2022, https://illuminem.com/illuminemvoices/35c46b24-d73f-4953-ba5d-b88f998a1266