LASTEKAITSETÖÖ KAASAJASTAMINE

Sotsiaalministeerium on algatanud Eesti lastekaitsekorraldussüsteemi kaasajastamise, mille kvaliteetseks elluviimiseks on oluline luua ülevaade KOVide lastekaitsetöö praktilistest kitsaskohtadest ja probleemidest. Kitsaskohti ja probleeme mõistes, on võimalik välja töötada meetmeid nende lahendamiseks.  

Käesolev analüüs on tellitud eesmärgiga koguda praktilist teavet KOVides tehtava lastekaitsetöö protsesside ja andmevahetuse kohta, sh kaardistades Eestis toimiva lastekaitsetöö kitsaskohad ja kohalike omavalitsuste ettepanekud muudatusteks. Lisaks uuriti välisriikide praktikaid, mis võiksid toetada muudatusettepanekuid. Analüüsi raames viidi läbi dokumendianalüüs, 6 fookusgrupiintervjuud lastekaitsetöötajatega ja 2 fookusgrupiintervjuud riigiasutuste esindajatega. Kokku osales intervjuudel 26 lastekaitsetöötajat erinevatest kohalikest omavalitsustest ja 9 riigiametnikku. Intervjuudest kogutud info põhjal koostati küsitlus, mis saadeti kõikidele lastekaitsetöötajatele (267) ning millele vastas osaliselt 77 inimest, st 29% kõikidest lastekaitsetöötajatest, ning täielikult 62 inimest, 23% kõikidest lastekaitsetöötajatest. Välisriikide praktikaid uuriti läbi dokumendianalüüsi ning tehti 4 ekspertintervjuud Norra, Islandi, Iirimaa ja Rootsi lastekaitsetöö ekspertidega. 

Millised on peamised probleemsed kohad?

Peamisteks kitsaskohtadeks lastekaitsetöös on juhtumikorralduse protsessi ja selle osade vähene eristamine, vähene analüütiline lähenemine abivajaduse hindamisele ning see, et lastekaitse juhtumid ei lõppe enne, kui laps saab 18-aastaseks või kolib teise KOVi. Juhtumid ei lõppe ka osaliselt seetõttu, et STAR ei võimalda juhtumit lõpetada selliselt, et seda oleks võimalik uuesti avada. Lastekaitsetöötajatel puuduvad protsessi lahti seletavad juhised ja toetavad materjalid selleks, et mõista mida ja millal teha, kuidas hinnata lapse riski-ja kaitsetegureid ning kuidas hinnata lapsele määratud teenuste ja tegevuste mõju. Lastekaitsetöötajad mõtestavad juhtumi juhi rolli erinevalt ning ei pea ennast alati juhtumi juhiks. Kuid on ka olukordi, kus lastekaitsetöötaja tunneb end juhtumitöös üksi, sest võrgustikuliikmed ei jaga piisavalt infot või ei võta vastutust. Lastekaitsetöötajate töökoormus on kohati liiga kõrge, et süveneda juhtumimenetlusse ja tagada lapsele ja perele kvaliteetne abi. Lastekaitsetöötajad ei jõua juhtumite kõrvalt tegeleda ennetustööga ega varase märkamisega. Samas, jõuavad lastekaitsetöötajate hinnangul juhtumid abivajavast lapsest liiga hilja nende vaatevälja. Lapse ja pere probleemid on selleks hetkeks juba sügavad ja sedavõrd keerukad, et vajavad sekkumisi ja teenuseid, mis ei ole kiiresti kättesaadavad. Paraku tõid lastekaitsetöötajad esile, et neis juhtumites on sageli nii pere lähikondsed, naabrid kui ka osa spetsialistidest juba teadlikud, et pere olukord on keeruline. Lastekaitsetöötajate hinnangul peaksid just tervishoiutöötajad ja haridustöötajad rohkem lastekaitset juhtumitest teavitama. 

Lastekaitsetöötajatel kasutuselolev andmebaas STAR ei toeta kiiret info kogumist, sest kogu hädavajalik info ei ole STARi kaudu kogutav, oluline info saadakse andmepäringud tehes ja teistest andmebaasidest. STAR tekitab ka suurt halduskoormust, sest ei ole lastekaitsetöötajate hinnangul kasutajasõbralik. Kuna info kogumiseks on vaja teha ametlikke päringuid, siis võtab esmase info kogumine oluliselt kauem aega kui ettenähtud 10 päeva. 

Ettepanekud olukorra parandamiseks

Analüüsi tulemusena tehti 16 ettepanekut, mis põhinesid lastekaitsetöötajate arvamusel ja rahvusvahelisel parimal praktikal. Olulisemate ettepanekute hulgas on: 

1) Hädaohus oleva lapse indikaatorite loomine – teatud kriteeriumite (nagu lapse suitsidaalsus, lapse füüsiline ja seksuaalne väärkohtlemine, lapse hooletusse jätmine ja sügav abivajadus kõigis eluvaldkondades) täitumisel peaks käsitlema juhtumit hädaohus oleva lapse juhtumina ning sekkuma esimesel võimalusel.

2) Juhtumite kategoriseerimine – luua valgusfoori süsteem, milles eristatakse laste juhtumid vastavalt lapse abivajadusele.

3) Lastekaitseprotsessi täpsem välja töötamine – iga protsessi osa peaks toetama täpsemad juhised ja suunised. 

4) Juhtumikorraldaja rolli määratlemine ja vastutuse jagamine – lapse elukorraldust puudutavates küsimustes peaks otsustajate ring olema suurem. 

5) Võrgustiku ülesannete kirjeldamine seaduses – kohustus teavitada, kohustus osaleda võrgustikutöös ja kohustus jagada infot.

6) STARi arendamine – STARis kättesaadav andmestik peaks olema suurem ning võiks olla liidestatud võimalikult paljude riiklike andmebaasidega. Lisaks peaks võrgustikuliikmed nägema lapse juhtumiplaani tegevuskava ning endaga seotud tegevusi täiendama ja tagasisidestama. 

7) Kohtutööle spetsialiseerumine – kohtutöö tekitab lastekaitsetöötajatele suure töökoormuse, 

kuna puudub juriidiline pädevus. Ettepanekuna toodi neli alternatiivi, mis vähendaks lastekaitsetöötaja töökoormust ja jaotaks kohtuga seotud asjades vastutust. 

8) Riigi rolli suurendamine – riik peaks rohkem suunama tähelepanu ennetusele ja varasele märkamisele, peaks välja töötama lastekaitsetöötajaid abistavaid materjale, suuniseid ja käsiraamatuid, analüüsima lastekaitsetööd ning pakkuma ise proaktiivselt abi.

“Lastekaitsetöö juhtumid on oma olemuselt keerulised, sest sihtgrupiks on haavatavas seisus pered ja lapsed ning need vajavad lahendamiseks mitme osapoole koostööd. Sellele lisaks on lastekaitsetöötaja kanda tohutu halduskoormus aeglastes ja vananenud andmebaasides, mis ei toeta lastele tõhusa ja kvaliteetse abi andmist. CIVITTA läbi viidud analüüsis tegime kitsaskohtadele tuginedes 16 ettepanekut lastekaitsetöö paremaks korraldamiseks, sh juhtumikorralduse protsesside ja rollide muutmiseks ning senisest enam ennetusse ja varajasse märkamisse panustamiseks," võtab analüüsi kokku CIVITTA vanemkonsultant Kadri-Ann Lee.

Kogu analüüs on leitav SIIT.

Kontakt:
Kristiina Oll
CIVITTA partner
[email protected]