MUUDATUSTE BUUM RIIGIHANKELEPINGUTE TÄITMISEL

Viimasel ajal on üle Eesti palju tähelepanu pälvinud mitme suure ehitusobjekti hankelepingu katkestamine või katkestamise oht. Üks enim tähelepanu saanutest on Viljandi Haigla ja tervisekeskuse hoone ehitus, mis takerdus Ukraina sõja mõjutusel lepingu muudatustaotluste taha (“Alltöövõtjad lahkuvad Viljandi haigla ehituselt”, 25.07.2022, Postimees) ning mis lõppes mõlema poole lepingust taganemisega. Samal ajal on puhkenud veelgi suurem ellu viidavate hankelepingute muudatustaotluste buum. 

Murelikud on needki hankijad, kelle lepingute jätkumine hetkel otseses ohus ei ole. Tartu Ülikooli Kliinikumi taristu suurprojektide osakonna juhataja Toomas Kivastik ja projektiinsener Peep Pitsner hindavad olukorda teravalt. Seda küll mitte ainult praeguse sõja, vaid kogu 2017. a jõustunud ja hankemenetluste ning -lepingute bürokraatiat vähendama pidanud riigihangete seaduse tõlgenduste taustal: „Tundub, et vahepeal on midagi läinud väga valesti, sest vähemalt europrojektide osas on praegune olukord halvem kui kunagi varem. Protsess on viidud non plus ultra formaalseks ja keeruliseks ning keskendub eelkõige keelamisele ning rikkumiste ja süüdlaste otsimisele. Ja rikkumised muidugi tulevad, sest sellise süsteemi korral on need paratamatud“. Mängus on miljonid eurod maksumaksjate raha, õhus mõne objekti aastateks ootele jäämine.

Ukraina sõda kui ettenägematus

Kuigi kõrge inflatsioon ja hindade kallinemine olid aktuaalsed juba möödunud aastal, sai praegune buum alguse koos Ukraina sõjaga. Ühest küljest oli sõja puhkemine õiguslikus tähenduses põhjendatult ettenägematu asjaolu kõigis enne 23. veebruari täitmisel olnud hankelepingutes, teisalt jättis see nii tellijad kui töövõtjad üsna täbarasse olukorda ning tõi paljude jaoks varasemast veelgi teravamalt esile hankelepingute muutmisega kaasnevate kõigi osapoolte kohustuste hulga. 

Igapäevaselt hankemenetlusi läbi viiv ning hankelepingute täitmist nõustav Civitta Eesti ASi jurist/ vanemkonsultant Rahel Klaas nendib, et riigihangete seaduse alusel on küll võimalik sõjast kui ettenägematust asjaolust tulenevalt hankelepingu muudatusi põhjendada ja kogunenud on üha enam ka positiivset praktikat, aga hinnatõusus kokkuleppimine eeldab mõlema poole koostööd: tellijalt rahaliste vahendite olemasolu ja töövõtjalt üsna põhjalikku tõendusmaterjalide kogumist. Viitest maailmaturu üldisele hinnatõusule ning ühest värskest hinnapakkumisest ei piisa, olulised on nii alltöövõtjatelt saadud pakkumiste kuupäevad kui hinnatõusu tõendavate pakkumiste rohkus. Sarnane on olukord tarneaegade pikenemise tõendamisega, kus lisaks peab struktuuritoetuste abil rahastatavate projektide puhul arvestama rahastusprojektide tähtaegadega. 

Kuigi üldiselt ollakse üksmeelel, et ettenägematuna on Ukraina sõda olukorda ehitusturul muutnud ning lepingute muudatused on vältimatud, on need pannud nii tellijatele kui töövõtjatele enneolematu administratiivse koormuse. Olukorda raskendab, et puudub ühene lähenemine, milline on piisav tõendusmaterjal. Kuigi sõda kui ettenägematus on üks, tuleb igale lepingule läheneda juhtumipõhiselt, võttes arvesse paljusid detaile, sh kindlasti seda, mis seisus oli või oleks esialgse ajakava järgi pidanud olema lepingu täitmine sõja puhkemise hetkel. Esimesed muutmistaotlused olid neis küsimustes sageli sõna otseses mõttes katsetused. Tänaseks on õnneks kujunenud juba mõningane praktika, millele toetudes võiksid järgmised muudatuste menetlused natukenegi kergemini kulgeda. Tartu Ülikooli Kliinikumi esindajad tunnevad siiski jätkuvalt, et viimastel aastatel seadust tõlgendavate rakendusüksuste nõudeid järgides võiks tööde sisulise kvaliteedi ja tähtajad unustada ning keskenduda bürokraatliku protsessi „nautimisele“. 

Sääst hinnatõusu tingimustes

Samas tõendab riiklik statistika, sh nii üldine ehitushinnaindeks kui hinnaandmed valiku ehitusmaterjalide lõikes, et märkimisväärne hinnatõus on reaalsus mitte üksikute töövõtjate püüe kasumit suurendada. Nagu nendivad ka Tartu Ülikooli Kliinikumi esindajad, on ehitushinnaindeks viimase kahe aasta jooksul esmalt COVID-19 pandeemiast ja seejärel Ukraina sõjast tulenevalt tõusnud rohkem kui sellele eelnenud kümne aasta jooksul. Kas ei võiks ettenägematu sõja olukorras üksikute uute tarnijate pakkumiste kogumise asemel ka sellele laiapõhjalisele statistikale tugineda? Säästa nii hankijate, pakkujate kui materjale müüvate alltöövõtjate töötunde, kasutades andmeid, mille kogumisele on kulunud suur hulk ametnike või teiste analüütikute töötunde ning mis kinnitavad tegelikult võrdväärset hinnatõusu?       

Piisavast põhjendamisest keerukam on küsimus, mida teha siis, kui hinnatõusu ettenägematus on tõendatud, aga tellijal ei ole raha selle katmiseks. Rahel Klaas toob välja, et praktikas on mitmed tellijad hakanud vaatama odavamate lahenduste poole. Objektide valmimise eesmärk saaks niiviisi tõenäoliselt täidetud. Samas on kaheldav, kas planeeritud lahenduse jätkuva, kuid kallinenud võimalikkuse korral on odavamaga asendamise vajadus ikka ettenägematusega põhjendatav. Selliseid asendusi välistada ei ole põhjust, küll aga võiks nende planeerimisel kaaluda ettenägematuse kõrval teisigi riigihangete seadusest tulenevaid lepingu muutmise aluseid. 

Hankija palub uues reaalsuses riigilt tuge mitte inkvisitsiooni-teenust

Mis on lahendus, vältimaks objektide pooleli jäämist, kuudepikkuseid vaidluseid ja EL fondide toetusega projektides miljonitest eurodest ilmajäämist, kuna projekti lõpptähtajaks ei ole ehitus valminud? Rahel Klaas nimetab Civitta nõustatavate projektide kogemuse põhjal vajadust esmalt olukorda tunnistada ja mõista, et kõrgustesse kerkinud hinnad ning pikad tarneajad võivadki olla uus reaalsus. Need ei kao paari kuu ega võib-olla ka aasta pärast. Tänaseks on paljude lepingute osapooled selle järelduseni ka jõudnud ning juba kehtivate lepingute jätkamisel on ennast tõestanud nii rahumeelne koostöö kui paindlik lahenduste otsimine. Uutes lepingutes, mille suhtes Ukraina sõda reeglina ei ole enam ettenägematus, tasub tellijal panustada ettevaatavalt ajavaruga täitmistähtaegade seadmisele ja töövõtjal realistlikule hinnastamisele. Samuti võib pikema perioodi lepingutes mõistlikuks osutuda hinna indekseerimise võimaluse sisse kirjutamine. 

Mida ootavad aga hankijad, kel juba sõlmitud hankelepingute täitmine käsil? Toomas Kivastiku ja Peep Pitsneri esmane ja kogu riigihangete seaduse tõlgendusi puudutav soov on ühene: “Saada riigilt tuge ja nõu mitte inkvisitsiooni-teenust.” 

Rahel Klaas
CIVITTA jurist/vanemkonsultant
[email protected]